laupäev, 6. juuni 2015

Eestlased saavad peagi maailmakodanikeks


Veidi vanemale põlvkonnale on need laulusõnad kohe kindlasti tuttavad:
"Suur ja lai on maa, mis on mu kodu..."
Ja veel samast: "Kodu kõikjal, kus see sõna kaigub,
ei me põlga neegreid, kollaseid."
Kas laulame neid laule jälle? Sest midagi ei ole ju muutunud - uues liidus küll, aga kõik käib ikka vana viisi peal, ehk teisiti öeldes - vanaviisi.
Vana on ka see piibli ennustus, et kollane rass vallutab maailma. Sõjata. Meie piiblilugejate jaoks sõjata. Teine lugu on nendega, kes oma usu ja veendumused ammutavad koraanist, sest sõdu peetakse hoopis nende kodumaal selleks, et sundida neid mööda Euroopat laiali valguma. Kes selle kõige taga on, taipab arukas isegi. Meiegi viimased kaitseministrid käisid, üks oma ametiaja lõpus ja teine kohe alguses, lausa kohapeal juhtnööre saamas. Pärast neid külaskäike toodi kiirkorras võõrväed meile siia sisse tapale. Vabandust, tahtsin kirjutada - Tapale. Kas Eesti rahvas seda tahtis, ei küsinud keegi. Samuti kui ei küsita rahva arvamust meile pagulaskvootide pealesurumisel. Kahjuks unustavad need, kes püüavad Euroopat maailma konkurentsist välja lülitada, et piibli järgi vallutab kollane rass kogu, rõhutan - kogu maailma. Just nii, nagu on paljud teatud tagamõttega tehtud algatused libisenud nende väljamõtlejatel käest ja pöördunud lõpuks hoopis nende endi vastu, läheb paraku ka see kord. Kollane rass ei piirdu Euroopaga. Ja kusagil piiblis on ka öeldud, et meie esivanemate patud nuheldakse meile kätte kolmandas (või neljandas) põlvkonnas. Kes küll soovib oma lastelastele halba?
Kuni meil vähegi oidu on, meenutagem tänulikkusega seda, kuidas rootslased kunagi meie sõjapõgenikke vastu võtsid. Ja siit ka üks põhjus, miks Eesti ei tohi meile pealesurutavaid pagulasi praegu vastu võtta. Meil on rootslaste ees tänuvõlg. Ja tegelikult peame me valmistuma hoopis rootslastest pagulaste vastuvõtuks, kui nad juba päris varsti omal ajaloolisel kodumaal vähemusrahvuseks jäävad.
Ja kui me neid praegu pealesurutavaid pagulasi ikkagi peame vastu võtma, siis tundub Tiit Madel olevat õigus, kui ta soovitab nad Ida-Virumaale asustada. Ainult seda ta ei öelnud välja, et kui neid siis seal paras ports kokku saab, siis kingime selle maatüki koos endiste ja praeguste sisserändajatega Venemaale (oma maid loovutada oskab Eesti riik suurepäraselt), ja nii olemegi neist jälle vabad.
Aga nii, nagu meie oravavalitsus on oma rahvast pidevalt hirmutanud ohuga, et suur Venemaa tungib kohe-kohe Eestile kallale, peab see valitsus ka nn. sõjapõgenikele üles tunnistama, et neid ootab siin samasugune või veelgi hullem sõda. Ja meie valitsus peab neile tunnistama ka seda, et erinevalt teistest maadest pole meil tsiviilkaitsest, vähemalt tavakodaniku jaoks, haisugi. Nii et aatomipomm võib neile/meile pähe kukkuda, ja siis pole nad (ja ka meie) enam ei kollased, valged ega mustad, vaid üks ühine suur seenekujuline suitsupilv. Nii et - kas nad ikka tõesti tahavad sõja jalust põgeneda uude sõjakoldesse? Ehk - vihma käest räästa alla? Meie palavalt armastatud valitsus peaks avameelselt küsima seda nende käest.
Mõned päevad tagasi räägiti päevauudistes Eesti-Vene piiri puhtaksraiumisest. Ikka - kui raske see on ja osa töid venivad, sest neid saab teha alles sügisel, ja ... Selle peale tuli meelde nõuka-aegne ütlus, et kui midagi jälle ebaõnnestus, siis olid selles süüdi neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Mis siis Eestis muutunud on? Kui midagi aia taha läheb, kas või näiteks idapiiri korrashoidmine, siis on loomulikult süüdi ikka needsamad neli aastaaega, aga nüüd siis lisaks sõda ja verevalamist ihkav meie suur idanaaber.
Veel ühest kunagi populaarsest laulust. Kui näiteks "Eerikat" tuleks ühel hetkel laulda hoopis tagurpidi, s.t. mitte "lähme Venemaale kallale", vaid vastupidi ... siis oleks tegelikult madina puhkemisel tore vaadata, kes kuhu poole plagama pistab. Kes pageb läände (kusjuures mõni ei saa enne pidama, kui teisel pool lompi), või kes pageb (oh üllatust-üllatust!) hoopis ida poole. Ei maksa imestada, kui mõnest oravast saab ühe ropsuga hoopistükkis belka. Selliseid niikuinii ei ole, kes tunnistaksid oma süüd Eesti riigi ärastamises, laostamises ja mahamüümises, ning kes vabatahtlikult astuksid Toompea müüri äärde, näoga seina poole ja käed üles tõstetud.
Ja nii me siis saamegi iga päevaga üha rohkem Põhjamaaks, isegi lausa uueks. Kohe nii uueks, et nii sügaval põhjas pole ükski Põhjamaa veel kunagi käinud. Eesti on lausa põhja kinni jooksnud. Luuleliselt võib ju öelda, et karile, aga tegelikult on ta lihtsalt peadpidi mudasse kinni jooksnud. Ometi ei tohi sellist valitsust võimule lubada, kes Eesti sealt sügavast põhjast jälle inimväärikuse tasemele üles upitaks ja kes oskaks hästi läbi saada ka oma naabritega. Ei tohi, sest see ei vasta valitsusele juhtnööride jagajate ja/või ettekirjutuste tegijate ühis(loe: äri-)huvidele. Ja meie ise, päris tavalised kodukootud maavillased eestlased, kohe ei oskagi teisiti, kui pidevalt üksteisel hammastega kõris kinni olla, üksteisele rusikat viibutada ja üksteise peale näpuga näidata. Kusjuures oma riigi oma isikliku peaga valitsemine on eestlase ajudes ammugi keelumärgi alla pandud, kellegi poolt ära vetostatud. Ainuke asi, mida me hästi oskame, on suure ja vägeva idanaabri peale klähvida. Ehk keegi mäletab veel vene kirjandusest Krõlovi valmis öeldut: vaat kus meie mopsil jõud - või haugub elevanti. Ju siis Krõlov aimas, milliseks me, eestlased, muutume.
Et meie valitsus mõtleb üht, räägib teist ja teeb kolmandat, pole mingi uudis.
Brüssel Brüsseliks... Nende asi on kõik mured oma kaelast ära veeretada, ja mida kaugemale, seda parem. Ida-Euroopa on selleks piisavalt kaugel, et olla nii kilbiks Venemaa vastu kui igasuguse väheväärtusliku kraami mahaparseldamise kohaks või prügikastiks.
Aga jah - meie juhtoinad tahavad, et eestlastest saaksid maailmakodanikud. Küllap see saabki peagi niimoodi olema, kui meid omalt maalt lõplikult välja tõrjutakse. Siis on terve maailm lahti meie ees, ainult et kodumaal eestlasi enam ei ole. See tähendab, et kodumaad meil enam ei ole. Võibolla võtab siis Venemaa meid migrantidena vastu? Kes tunneb tegelikku ajalugu, teab ju, et eestlased on varemgi läinud Venemaale õnne otsima. Teab ka seda, et paljud kunagised Eesti heliloojad ja kunstnikud on oma hariduse saanud Peterburis. Või ehk hoopis Hiina? Teatavasti neisse maadesse meile peale surutavad pagulased ei kipu. Ja ega neid sinna vastu ei võetakski. Aga üks võimalus jääb meile veel - paneme kõik oma rahad kokku ja ostame endale kuhugi mujale (mitte Kuu peale) uue kodumaa. Ehk leidub veel maailmas vaikne, kena kohakene, kus me mõnele selle maailma vägevale jalgu ei jää. Ja ennast järjekordselt maha ei müü.

pühapäev, 22. veebruar 2015

Kas võimu võlu võidab vaimu valu?

Seda pole ilmselt tarvis kellelegi tõestada, et meil on ametnike riik. Ja kuna igal organisatsioonil on sisse programmeeritud omadus laieneda, siis pole midagi imestada, et kellel vähegi võimalik, püüab mõne oma sugulase või tuttava smugeldada riigitööle. Ja on ka täiesti loomulik, et kui küsimus on selles, millist valitsust keegi tahab, siis ametnikkond tõstab alati käe selle poolt, kes talle senini (tahaks öelda, et tööd on pakkunud, aga õigem oleks öelda) palka on maksnud. Tööpanusest hoolimata.
Riigi eksisteerimise põhitõdedest ettekujutust omamata on ametnikud enese olemasolu nii üle tähtsustanud, et nad unustavad ära, et juba homme võib nende jaoks situatsioon oluliselt muutuda ja pöörduda nende endi vastu - nn "riik" sellisel kujul lihtsalt ei suuda nii suurt ametnike armeed enam üleval pidada. Sellest ei räägita, eriti veel enne valimisi. Kuid niigi vaesema kodanikkonna kihi arvel tehtud käibemaksu(kiir)muudatused, aktsiisitõusud ja katkematu bukett kaudseid kulusid viivad lõpptulemusena selleni, et üha rohkem potentsiaalseid töötegijaid leiab omale inimlikumate töö- ja elamistingimustega elukoha teisel pool sümboolse Eesti riigi sümboolset piiri.
Et ametnike palkadeks vajalikku raha riigikassasse kokku saada, tuleb kas tõsta jällegi makse või aktsiise või mõlemaid, pigistada ettevõtjaid, kuni nende taskust veel midagi võimalik on välja raputada, võtta laenu järgnevate põlvede heaolu arvelt või... vähendada ametnike arvu, st koondada riigipalgal olijaid. Kahjuks ongi nii, et Eesti senine juhtimisstiil on viinud riigi tupikseisu, sest sellise majandamise juures ei ole enam võimalik nii suurele ametnike armeele palkasid maksta ja jääb vaid üle ametnike seas läbi viia suurem koondamine, sest muidu ei jätku enam raha isegi ülemuste endi palgatõusuks. Kuna aga enamus ametnikke seda ei mõista, siis saevad nad ... ei, mitte oksa, vaid hoopis toolijalgu oma istumise alt, kuni nad ongi käpuli maas. Ja kuna kõik ei mahu marjamaale, siis tuleb nüüd minna endale uut töökohta otsima, kes karjamaale, kes maksimarketisse, ja seda juba siis kahjuks miinimumpalgaga. Sest keegi peab nüüd kodumaa tolmu jalgelt pühkinute asemel päris oma tööga teenitu pealt maksudega ülal pidama oma endisi kolleege.
Seda probleemi lahendaks ainult astmeline tulumaks, mis vähendaks lõhet kõrge- ja madalapalgaliste vahel, kuid see on ammu teada, et oravate valitsus oma kätt rikkurite ja kõrgepalgaliste taskusse ei aja. "Aga mis sellest," mõtleb ametnik, "ega mind ei koondata", ja valib neid aga muudkui jälle edasi. Või tagasi. Vahet pole.
Kui keegi hüüatab, et "aga ametnikud maksavad ju ka makse", siis sellesama hüüataja kooliharidus ei luba ilmselt kokku arvestada, kui palju selle ühe ametniku poolt makstavatest maksudest jääks talle järgmise kuu palgaks, kui riik kellegi nõrgema pügamise arvelt tema palgafondi peoga juurde ei puistaks.

Pole erilist mõtet rääkida siin sotsidest, irlitšikutest ja oravatest, sest nende tegevu(setu)s riigi ohjade hoidmisel ja oma lubaduste täit(matajät)misel on kõigil väga värskelt näha silme ees ja tunda rahakoti põhjas. Mis läind, see läind, aga jõudu neile oma positsioonide kaitsmisel. Küll tahaks rääkida tulnukatest, kelle upitamisega püüab ametlik propaganda teha kõik, et nad keskerakonnalt võimalikult palju hääli ära võtaksid.
Kui Saulusest sai Paulus, kas siis ikka Herkelist saab Merkel? Vaevalt küll. Mängida oma partei auti sellega riigialamatele midagi kasulikku ära tegemata? Pigem meenuvad Isamaaliidu ajast vara tagastamisega ja sundüürnike tekitamisega seotud asjad, siiani lahti seletamata Estonia hukk jne. Rahva mälu on kindlasti pikem ja suurem, kui minu oma. Millegipärast tuli praegu meelde üks vana rahvalik laulujoru: "Sitasitik, heinaritsik - kõik nad kõrge lennuga. Rohkem seda laulu ma ei oska, hakkan aga jälle otsast peale. Sitasitik..." Kui enne valimisi tulla selle peale, et nüüd on tarvis võtta "aru pähe!", siis peab küll küsima, et kus see aru siis siiamaani oli. Ja kas näiteks iga koorijuht on ikkagi võimeline riiki juhtima? Kahtlane küll. Eriti kui võtta arvesse tema üldist haritust. Panin palju-palju kuid tagasi ühel hommikul raadio õudusega kinni, kui seal diktor oma kõiketeadval laulval toonil hääldas Los Angeles nagu see kirjutatakse, ja samas mõni hetk hiljem näitas oma inglise keele oskust Ungari kunagise poliitiku Imre Nagi [ˈimrɛ nɒɟ] meenutamisel, hääldades seda "nädži". Aga oluline pole isegi mitte erudeeritus ja teadmiste-oskuste tase, vaid kambakraatia. Vaid see, et pääseks oma kambaga jälle piruka juurde.
Või mida arvata erakonnast, kes räägib ju üldiselt õiget juttu, aga vaatab mööda kolmandikust eestimaalastest, nagu poleks neid olemaski. Aga nad on ju olemas, kas puhastverd eestlane seda tahab või mitte. Muide, kas see "puhastverd eestlane" üldse teabki, mitu korda tema esiemadest on võõrsõdalased üle käinud? Ma ei taha siin meie emaemaemaema...emasid solvata, kuid ajalugu on ajalugu ja sõjad oma rööv- ja rüüsteretketega on olnud ajalooline paratamatus. Kes siin esindab siis puhtatõulist eestlast? Ja kui neid venelasi, keda võib iga päev sõimata ja solvata, siin poleks, vaid nende asemel oleks ... noh, need, kelle pärast juba paljud EL maad on praegu hädas, siis oleks needsamad aatelised rahvuslased vait kui sukad. Siis oleksid nad madalamad kui muru. Aga praegu võib veel näidata oma rahvustunnet. Muide, ka kodanlikus Eestis olid kõikidest Eesti elanikest pea 10% venelased, aga keegi ei räusanud, et ajage nad siit välja või et me ei tunnista neid oma riigi kodanikeks.
Võim kutsub. Võim meelitab. Võim sirutab mõlemad käed ette ja ootab, millal tema austajad tema käte vahele langevad. Võimu ei huvita see, kuidas temaga hiljem ümber käiakse. Talle isegi meeldib, kui teda kuritarvitatakse, kui teda vägistatakse. Võim on sellega harjunud. Oma tugevuse ja tarkuse näitamine ja oma tahte pealesurumine oma positsiooni ära kasutades käib ju võimuga käsikäes. Ja nii mõnigi võimule pürgija saab orgasmi, kui talle peale valimisi öeldakse, et nüüd on ta "omadega mäel". Kõik mured on ju korraga murtud! Aga murtud on vaid tema mured, mitte rahva mured. Kuid ega need teda enamasti ei huvitagi.
Sellisel riigil, kus inimesi mõõdetakse erinevate mõõdupuudega, on raske suunata oma pilku tulevikku. Kuhu ma oma jutuga rihin? Aga ikka selle poole, et ka need ülejäänud, keda pole lastud omal maal parema ja inimlikuma elu juurde ning kelle kodud asuvad Tallinnast umbes 30+ kilomeetri kaugusel, tahaksid ka sama hästi elada, kui praeguses Eestis elatakse vaid Tallinnas. Selleks peab aga kogu Eestit valitsema nii, nagu valitsetakse Tallinna linna. Nii, et ei pea mingi järjekordse otsuse vastuvõtmisel kellegagi kemplema või mingeid järeleandvaid kokkuleppeid tegema. Kui riigikogus, nagu Tallinna volikoguski, oleks tugev enamus keskerakonna käes. Et keegi ei saaks kohe peale valimisi tõtata presidendi juurde jutuga, et näe - keskerakond võitis valimised küll, aga meil on siin omavahel juba uus valitsus kokku pandud.
Sageli armastatakse madalama väärtusega inimestele meelde tuletada, kuidas Kalev jõuab koju jne, aga mulle meenub millegipärast, et Kalevipoja eeposes on ka sellised read: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Laskem neil siis ükskord ometi koju tulla. Meie igaühe koju. Samade ideede ja meetoditega, nagu nad on osanud vana hansalinna Tallinna ülejäänud Eestiga võrreldes õitsengule viia, kuigi koerad pidevalt ümberringi hauguvad. Aga ülejäänud eestimaalased tahaks ju ka niimoodi elada, nagu pealinnas. Meie ainuke võimalus oma väikest, armsat ja kodust Eestit säilitada on teha kogu Eestimaal elu selliseks, et kõik tahaksid siia jälle tagasi tulla. Selleks pole tarvis jõuda viie rikkama riigi hulka, selleks on lihtsalt tarvis märgata iga inimest ja osata teda hinnata ning hoida.
No hääletage siis ometi! Ja mitte jalgadega, ja mitte ebausaldusväärse e-valimisega, vaid võtkem ikkagi vaevaks valimisjaoskonda minna ja kinnitada seal kohapeal oma valikut.
Tehkem siis seekord teisiti!